Ülesanne 1

Tuua näide (ajaloost või olevikust maailma eri paigust) iga puudekäsitluse (tabu, tervisehäire, ühiskonna probleem, eluviis) kohta

Puue kui tabu

Pikka aega määratleti umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes „vigane“, „sant“, „pime“, „hull“, „langetõbine“, „puujalaga“, jne.

Hea näite leiame sellise suhtumise kohta Piiblist, kus Jeesuselt küsitakse pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ (Jh 9:2). Veelgi äärmuslikum näide oli juba eespool mainitud Sparta linnriik, kus puuetega vastsündinud jäeti mägedesse surema(mõnedel andmetel visati kaljult alla), kusjuures seda pidi vanemate nõukogu käsul tegema lapse isa. (Kikkas 2009)

Võiksin tuua näite Koreast, kus ma hetkel viibin. Siin on iga erivajadus, mis mõjutab välimust, tabu. Kuigi asjad arenevad siin tohutul kiirusel, ei juleta siiski oma Downi sündroomiga lapsega tänavale jalutama minna.

Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.
Sellisel lähenemisel on võrreldes eelmise ajajärguga oluline eelis - puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust (vrd eespooltoodud näide Piiblist), puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult.
19. saj teisel poolel 20. saj esimestel kümnenditel kerkis esile eugeenikaliikumine.  Eugeenika üheks põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma (ja üldse ühiskonnaelus domineerima) vaid "parimad esindajad" (omalaadne "tõuaretus").  (Kikkas 2009)

Puue kui ühiskonna probleem

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada.
Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. Nii on seal defineeritud kolm üksteisega seotud mõistet "puue", "vaegus" ja "invaliidsus" ingliskeelsete impairment, disability ja handicap vastetena - nii eesti- kui ingliskeelses mõisteruumis on need üksjagu segased mõisted, kuid üldjuhul on siin mõeldud vastavalt järgmisi aspekte:

• Puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
• Funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
• Sotsiaalne (peetakse "sandiks", ei saa tööd)

(Kikkas 2009)

Kindlasti on ka tänapäeval puue kui ühiskonna probleem. Aga arvan, et ka ühiskond on puudega inimese probleem. Sest kuigi me oleme teinud suure sammu paremuse suunas, ei ole siiski veel kõik õppinud arvestama inimestega, kes on meist erinevad.

Puue kui eluviis

Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides.  (Kikkas 2009)

Mina arvan, et puue on midagi, millega inimesed lihtsalt peavad elama. Meditsiin on küll kõvasti arenenud ning paljusid asju saame leevendada, kuid mitte muuta. Arvan, et mõttekäik puue kui eluviis on õige. Me ei tohiks suhtuda puudesse kui haigusesse või mingisse puudujääki.


Kasutatud allikad

Kikkas K, (2009). Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed.
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_läbi_aegade [07.10.2011]